Viimane FNSU koosolek oli minu jaoks isiklikult päris põnev – ma käisin esimest korda Soomes! Selle eest suur suur aitäh FNSU’le – minu silmad avanesid. Helsingi on ikka suurlinn ja Soome hoopis teistsugusem, kui Eesti. Aga nüüd veidi sisukamaks.
Üle pika aja oli tegemist FNSU koosolekuga, kus olid peaaegu kõik riigid esindatud. Välja jäid Fääri saared ja Leedu.
Esimesel päeval kohe saabudes õnnestus üheskoos Läti esindajaga lõunatada SDP Findland välissekretäri Tero Shemeikka’ga, kes SDY noortele on nagu meie Karel Rüütli. Tero on samuti väljakasvanud noortekogust, olnud õpilasaktivist ja tundus, et seisab noorte eest täpselt samamoodi, kui Karel meie eest. Lõppkokkuvõttes oli tegu poliit-tunniga. Kuulsime, mis olukord valitseb Lätis (sotsiaaldemokraadid on ailnud noored, poliitilisel pinnal sotsid peaaegu et puuduvad. Viimastel valimistel said 0,28% häältest. Huvitav on see, et tänaseks on noored löönud lahku erakonnast ja ajavad “oma asja”). Rääkisime Eesti olukorrast. Sellega oli Tero muidugi väga hästi kursis. Soomlased ikka Eestlastega hoiavad kokku – sellest on ainult hea meel. Tero julgustas meid kõrgelt ja kaugele mõtlema, unistama ja oma eesmärkide poole sihikindlalt liikuma.
Hiljem kohtusime juba terve pundiga SDP peasekreätri Mikael Jungeriga, kes seletas erakonna strateegiat viimastel parlamendivalimistel ning rääkis üpris selgelt, millele ja kuidas kampaania ülesehitati ning kuidas seda töö käigus ümber mõeldi. Lühidalt: nimelt on Mikael Jungeri näol tegemist inimesega, kes on Soomes tuntud mees. Nimelt on ta abielus sealse väga populaarse saatejuhiga. Samuti on Mikael olnud pigem ise võitlev, tegutsenud väga tugevalt erasekotoris, kuid pärast suuri tülisi bossidega otsustas ta liituda SDP’ga ning koheselt pakuti talle peasekretäri kohta, mille ta tänaseks on täie sajaga ära teeninud! Tema oli see, kes tõi SDP madalseisust hiilguseni läbi oma julgete mõtete ja strateegiliste kaalutluste ning katsetuste.
Veel veidi hiljem õhtu poolt, enne sauna, kohtusime Esa Suominen’ga, kes on Teenindustöötajata Ametiühingute Liidu haldusjuht ja endine SDP poliitilise osakonna juhata. Esa tundis millegi pärast mu väga kiirelt ära ning tuli välja, et paar päeva enne FNSU koosolekut oli ta just väisanud Tallinnat ning kohtunud Eesti Ametiühinguga. Pärast temaga kohtumist oli tal ääretilt kiire nii, et kahjuks ei jõudnud temaga rohkem mõtteid vahetada – ometigi oleksin soovinud kuulda tema seisukohta meie Ametiühingust. Liikudes tagasi FNSU kohtumisele, siis Esal oli ülesanne viima meid veidi täpsemalt kurssi viimaste Soome valimistega ning rääkida täpsemalt tulemustest ning tulevikust – mis saab edasi. SDP sai viimastel valimistel oma madalaima tulemuse ajaloos – ometigi olid nad valimistulemustega 2.kohal kogudes 19,1% häältest (meil pole palju minna). Sotsid otsustasid liituda 6 parteilise koalitsiooniga (The National Coalition party, the Social Democratic Party, the Left Alliance, the Swedish People’s Party, the Greens and the Christian Democratic League). Paradoksaalne on see, et ometigi sotsid valimisi ei võitnud, on neil rohkem ministreid kui kunagi varem – kokku 6. Sealhulgas on sotsidel nii haridusminister kui ka rahandusminister. Teroga kohtumise käigus oli ta vägagi motiveeritud kutsumaks meid külla – seda me tulevikus kindlasti ka teeme!
Hiljem käisime kõik koos väljas, nautisime Helsingi pimedaid tänavaid. Otsustasime, et järgmine FNSU Stockholmis novembri alguses saab olema üldiselt keskendunud just organisatiooni küsimustele – mis on FNSU point ja kuidas peaksime jätkama siit maalt!
Teisel päeval õnnestus meil kohtuda ka SDP presidendikandidaadiga 2012 valimistel – Paavo Lipponeniga, kes samuti jube kiirelt mu ära tundis ja rääkis paar toredat lugu Toomas Hendrik Ilvesest ning lõpetas kõne sõnadega:”Toomas on mul suur sõber ja vii tervisi Eestisse”. Samuti õnnestus mul anda kiire intervjuu SDP ajalehte koos AUF esindajaga.
Lühidalt siis kõik.
